Oxfordi ülikooli teadlased avastasid n-ö molekulaarsed pidurid, mis takistavad kehal kiiresti kohandada oma sisemist kella reisimisel tekkiva ajavahega.
Sisemine kell hoiab inimesi ööpäevarütmiga kooskõlas, kontrollides nii und, isu, tuju kui ka vererõhku.
Lennukiga ühest ajavööndist teise liikunud inimestel võtab aga aega, et nende sisemine kell tegelikuga kohaneks.
Selle tagajärjeks on aga päevi kestev väsimus.
Nii sooviski Oxfordi teadlastest koosnev uurimisrühm välja selgitada, miks inimesed ajavahega automaatselt ei kohane.
Selleks tegid nad katseid hiirte peal, kellel on samasugune sisemise kella mehhanism.
Teadlased keskendusid n-ö juhtivale kellale, mis asub keha sisemisi rütme kontrollivas ajuosas, nucleus suprachiasmaticuses.
Uurimisrühm otsis DNA-järjestusi, mille aktiivsus muutub vastavalt keskkonnas olevale valgusele. Nad leidsid, et paljud geenid olid aktiivsed, kuid siis lülitas SIK1-ks kutsutav valk need jälle välja, käituses justkui pidurina, mis limiteerib valgusefekti.
Katsetest, kus üritati SIK1 funktsiooni pärssida, ilmnes, et siis suutsid hiired kiiresti, ainult ühe päevaga, oma sisemist kella ka kuue tunni võrra kohandada.
Muidu kulunuks selleks kuus päeva.
Teadlane Russell Foster selgitas, et selline pidur on kehas ilmselt olemas selleks, et kunstlik või kuuvalgus ei häiriks sisemist kella.
Fosteri sõnul on uuringust kasu selleks, et tulevikus paremini reisiväsimust ära hoida.
Kuna sisemise kella häiretega on seostatud ka vaimseid häired nagu skisofreeniat, võib uurimusest ka nende ravi juures abi olla.
Kasutatud artikli leiad siit.
No comments:
Post a Comment